Ma ei usu, et Austria oleks päris esimene valik ei algajamatele veinientusiastidele pudelina poeriiulis ega ka värskematele veinituristidele sihtkohana. Suurte ja tunnustatud tegijate nagu Itaalia, Prantsusmaa ja teiste maine kõrval järjekorras kuskil 4-6 äkki? Ei tea. Vähemalt minul oli enne Austriani jõudmist kõvasti mujalgi viinapuude vahel ringi kolatud ning omajagu muid pudeleid lahti korgitud. Ma teadsin vaid niipalju, et seal tehakse üksjagu Grüner Veltlinerit ja sellega suuresti asi ka piirdub. Olin midagi siin-seal varem proovinud ja, tuleb tunnistada, kõik enamvähem ühte auku – nimele „Grüner“ – kohaselt noored, rohelised ja lihtsad.

Aga siis läks nagu tavaliselt. Ühel hetkel sai sõpradega arutatud, et „Seal Austrias tehakse tegelikult ju ka veini?“. Mõeldud-tehtud. Punt koos, paar ekskursiooni veinimajadesse kokku lepitud, hea tuju ja null kõrget ootust. Kõige esimene deit juhtus olema Allramis. Olin eelnevalt veinimeister Lorenziga paar rida elektronposti vahetanud ja hommikuks põgusa tuuri ja maitsmise kokku leppinud. Jah, hommikuks, sest 1. on hommikuti maitsemeeled kõige teravamad ja valmis uuteks väljakutseteks ning 2. on tegemist ühega vähestest adekvaatsetest ettekäänetest hommikul veini juua. Ikkagi osa kultuurist.

Jõudsime ilusti kokkulepitud ajal veinimaja hoovi, aga keda ei ole, on veinimeister. Allram on Austria kontekstis ikkagi pigem premium bränd ja kindlasti mitte väike veinimaja. Suurte top-majade veinimeistrid on tihti küll nime poolest veinimeistrid, aga ega nad käsi mullaseks enam väga ei tee, mistõttu ma vist oma peas ootasingi meid tervitama mingit ülikonnas asjapulka. Endalgi oli isegi triiksärk seljas ja tüdrukutel kenad kleidid. Ühtäkki ilmus meie juurde Lorenz – tol hetkel äkki 27-aastane (välimuselt veel 5a. vähem) noormees. Kummikutega. Ma mäletan, kuidas me kõik 8-kesi vahetasime tähendusrikkaid pilke, et „pidi ju veinimeister tulema, aga kes see tüüp on?“. Tuli välja, et perepoeg Lorenz oli tolleks hetkeks juba paar aastat Allrami edukalt juhtinud ja et sellised noored tegijad on Austrias täiesti tavaline nähtus. Neil on suisa önoloogia-keskkoolid, kuhu noored lähevad juba 15-aastaselt erialaseid teadmisi ammutama. Vau!

Peale väikest tiiru viinapuude vahel ning pigem detailset ülevaadet Kamptali erinevatest pinnasetüüpidest ja nende mõjust veini karakterile ja mineraalsele struktuurile, istusime laua taha. „Kas tahate kõiki meie veine proovida?“, küsis Lorenz kahtlevalt. Seda kaks korda küsima ei pidanud. Sel hetkel sain ma aru, et Austrias võetakse veini, eriti Grüner Veltlinerist valmistatud veini, ikka väga tõsiselt. Ilma liialdamata 5-6 erinevat Grüner Veltlinerit ja samapalju Rieslinguid, kõik samast aastakäigust, aga erineva kvaliteediklassiga aedadest, mis omakorda jagunesid erinevate pinnasetüüpide väljunditeks. Siis 10-20-30 aastat vanad Grüner Veltlinerid, tammevaadis seisnud Grüner Veltlinerid, Grauburgunderid, Chardonnayd. Punased. Oranzid! Desserdid – kokku avati vast 20 erinevat pudelit. „Aga dzinni teeme ka tegelikult!“, tuleb Lorenzil meelde. Väga silmiavav kogemus põnevate toodete ja reaalselt veini tegemise taga oleva inimese lugudega iga pudeli kohta. See loob hoopis teise perspektiivi lõpp-produkti kohta. Tuli tõdeda, et austerlastel on tõsi taga kvaliteedi osas nii veini kui ka külalislahkuse puhul.

Kvaliteet kumab tegelikult läbi kogu Allrami portfoolio. Odavama otsa lihtsamad veinid teevad just seda, mida neilt võiks oodata – kerged, värsked, ent ikkagi Allrami käekirjale vastavalt oma päritolu väljendavad. Liigume riiuli võrra kõrgemale ja me räägime juba täiesti teisest liigast. Täidlased, balansis, laser-täpsed, viimistletud ning väljendusrikkad. Ja seda kõike ca 10€ pudeli kohta juurde pannes. Nagu ütleb üks väga vähe tuntud Austria vanasõna: „ One small step for wallet, one huge leap for Grüner Veltliner.“  Sinna paarkümmend eurot veel omakorda otsa ja…kosmos.

Seepärast ongi Austria ühes mõttes teistest veinitootjamaadest minu silmis lahedam. Olen enda jaoks mõelnud, et kui hästi otsida, siis maailma kontekstis tippveini saab ca 100€ eest. Kui otsida ei viitsi, või kui olla väga mingis brändis või piirkonnas kinni, siis võib (kui võimalik) kulutada ka tuhandeid. Austrias saab „kosmoses“ käia juba ca 40€ eest. Kes punkte vaatavad, siis Robert Parkeri 96 punkti veinid ja sarnased. Samas on ka entry level läbivalt äärmiselt kvaliteetne, eriti arvestades oma soodsat hinda.

Siinkohal utsitan kõiki veinisõpru julgelt taskukohase hinnaga tippveine proovima! Kas siis siinsamas Eestis või miks mitte ka Austrias kohapeal. Paremat diili on keeruline leida täna. „Ein Grüner bitte!“ ja nautima!

Parimat,

Sander Kink

PS: Augusti alguses toimus Tartus viies toidu- ja veinifestival, mis pakkus külastajatele kogu nädalavahetuse maitseterohket ja kultuuriküllast programmi. Traditsiooniliselt kuulutati festivalil välja ka Tartu linna veinid – nii valge, punane, rosé kui mullivein. Uued Tartu linna veinid valisid pimedegustatsiooni käigus välja sommeljeedest, veinitundjatest ja tuntud tartlastest koosnev žürii. Roosade veinidest valis žürii parimaks Prike AS-i veiniga Allram Rose Blauer Zweigelt Niederösterreich 2021!